Saturday, January 28, 2006

--> Karutripp @ Tartu












Photos by Tr. Jürves
28.01.2006, Tartu

Friday, January 27, 2006

--> Do You Know My Poetry @ Tartu Kunstikuu








Photos by TR. Jürves
Illegaalne aktsioon Tartu kunstikuu raames Tartu vanas kaubamajas 28.01.2006

Monday, January 16, 2006

Kompasõda* printsi ja Lumivalgekese nimel

11.01.2006 00:01
Ly Lestberg, kunstnik

Kullo galerii asub otse vanalinna südames, aga võrdluses teiste näitusepaikadega on see omandanud lausa alternatiivselt nurgataguse maine, kust aeg-ajalt ja lausa poolsalaja midagi värskemat meie kunstitaevasse kandub.
Nii ka seekord. Avamisele oli kokku tulnud palju noori, kõned peeti muinasjutuvormis ja kohati kuulati neid õhetades otsekui ilmutuslikke. Näitusepaiga ajaloolistesse keerdkäikudesse paigutatud müütiliste tegelaste ruumilisi ja tasapinnalisi «kompasõdasid» selgitasid lahti saatetekstid.
Tõeliselt post-postmodernsetena ei lase need loomulikult välja paista, kuidas autorid sisimas ise asjadesse suhtuvad. Kas ja mil määral ollakse kokku puutunud reaalselt / teatraalselt vägivalla, paratamatuse või surmaga.

Relva ja luulega
Viidatakse otseselt esteetilisele surmale ja glamuursele vägivallale, kuid puhta dekadentsina näiteks Edward Käärkäe maniküürkääridest küüniseid küll võtta ei saa.
Tänapäevastatud Printsi ja Lumivalgekese kaudu deklareeritakse, et praeguses ajas on positiivse tulemuse saavutamiseks vaja õige mitme muinasjutu jagu armastuse ja õigluse kontsentraati. Teed William Blake`i ruumi juhatab sisse romantilise preeriakangelase karm pilk suurelt digiprindilt.
Mõju suurendab otse vaatajale suunatud, juba installatsioonist «Tuvitapja» tuttav plastist revolver – suuremate jõudude poolt esilekutsutavat kulgemisprotsessi lihtsalt polevat võimalik läbida relva ja luule abita. Kaheksa pöialpoissi teises toas päikselises fotodereas on ametis ühe mahajäetud kortermaja akendel ühtaegu nii lammutamise kui ka ülesehitustöödega.

Sõjad, mis ei algagi
Elu on nii seatud, et nooruse põhikapitaliks on siirus, elurõõm ja energia (tore, et ka Kultuurkapitali tädid-onud omalt poolt üritust rahaga toetasid). Kultuuriajalugu on näidanud, et isegi kambakesi rannas serpentiine lennutades või lihtsalt «ob-la-di, ob-la-da» lauldes võib nende positiivne mõju kanduda läbi mitme inimpõlve. Nii nagu igal asjal on vähemalt kaks külge, ei tohi loomulikult lasta end eksitada pseudokangelastest ega võltspositiivsusest.
Inimese isiksus küpseb aga aastatega ja nii tundub verinoorte kunstnike puhul rõhutatud sotsiaalsus tihtilugu samamoodi esteetilisest kui eetilisest väärtushinnangutest kantud olevat.
Noorena püütakse lavastada sellist elu, nagu ideaalis seda näha soovitakse. Lihtsalt on tore ja kõigile tundub, et ideed sünnivad üksteise toel sellest üheskoos olemisest. Alles hilisem elu selgitab, kes ja kui kõrgelennuliste ideede abil oma elu elada suudab. Nii võib tulla ette kolme karu muinasjutule omaseid stseene, kui imestuse ja ühtäkki õudusega märgatakse, et endine sõber ja aatekaaslane salamisi teiste pudrukausikestest rooga lisaks näppamas käib.
Ja elustunud Lumivalgekesel võib puududa garantii Kurjaks Kuningatütreks või Võõrasemaks moondumise vastu. Sellistest kurvastavatest pisiasjadest need päris maailma päris sõjad alguse vist saavadki.

Kullo galeriis Lumivalgekese nimel peetavate «kompasõdade» lahinguväljadel lehvib igatahes ehedat siirust ja kangelasmeelsust. Omalt poolt tahaks väga loota, et vähemalt neil neljal noorel jätkuks uljust oma kõrgelennulisi metafoore hilisemas elus ka päriselt realiseerida.
Ületada näivuse ja reaalsuse piirid, selgitada tagajärgede põhjused ja hoida nii ära tahtmatu vägivald ja valestimõistmine. Ühte tuleks aga igavesti meeles pidada: siirus ja kangelasmeelsus on selle päris elu lahinguväljadel raudselt eetilised, mitte esteetilised hoiakud.
Nende nimel peaks olema ideaalis valmis ka surema, et igavesti kesta.

*igasugune tegevus, mille käigus paigutatakse kujundeid või esemeid tasapinnal või ruumis ümber esteetilistel kaalutlustel – et saavutada parem kompositsiooniline kombinatsioon. Mõiste «sõda» on siin kasutusel positiivse terminina, eesmärgiks ei ole kaasmängija ega iseenda võitmine (seletus pärineb näituse saatetekstist)

Uus näitus Triinu Jürves, Villem Jahu, Rannar Laur, Harry Rull «Lumivalgekese sõjakäik»
Kullo galeriis Näitus on avatud 16. jaanuarini

Tuesday, January 3, 2006

Paraadfotod


Edward


Snow White


Prince


Slash


William Blake


Marat

Portrait photos from the exhibition Lumivalgekese Sõjakäik

Monday, January 2, 2006

Lumivalgekese Sõjakäik, Kullo Galeriis













„Valge kui lumi, punane kui veri, must nagu eebenipuu…”

Teisipäeval, 3. jaanuaril 2006 kell 19 esitlevad Triinu Jürves, Villem Jahu, Rannar Laur ja Harry Rull KULLO galeriis väljapanekut „Lumivalgekese sõjaretk”.

Lumivalgeke ja prints, Edward Käärkäsi, 8 pöialpoissi, 3 karu, William Blake, Marat´ - selgub, et nad kõik on tegelased ühes ja samas kiivakiskunud muinasjutus. Lugu räägib ilust ja õiglusest ning jõuab mitmel erineval moel välja kauni vägivaldse lõpplahenduseni.
Ootamatult selgub veel, et Prints ja Lumivalgeke on hoopis vend ja õde…

Näitusel tutvustatakse publikule ka uut esteetilis-meelelahutuslikku sõltuvust tekitavat vaba aja veetmise vormi, mille koondnimetus on kompasõda.

Nimetatud teemade esitamiseks on autorid pidanud vajalikuks kasutada maali, skulptuuri, foto, video ja installatsiooni väljendusvahendeid ning nende kombinatsioone. KULLO galerii oma keskaegse interjööriga võimendab omakorda iroonia ja nihestatuse taotlust.

Ära tuleks märkida veel:
must ja valge, jalgpall, rongid, rockigigandid, konstruktivism, heaolutunne, alternatiivsed maalimismeetodid, õigluse printsiip, teip, emotsionaalne ja intellektuaalne hellitamine jmt.

Galerii (Kuninga 6) on avatud K – E, kell 11-17
Näitus jääb avatuks kuni 15. jaanuarini 2006.

näituse avamine:











fotod: Jaan Klõšeiko 

composition war - live

Mihkel vs. Hrr @ Lumivalgekese Sõjakäik avamine

Sunday, January 1, 2006

RNR @ Lumivalgekese sõjakäik

LUMIVALGEKESE SÕJAKÄIK

Elasid kord kolm karu. Isa-karu, ema-karu ja poeg-karu. Nad elasid sügaval, sügaval paksu metsa sees seitsme maa ja mere taga.

Kord sõi isa-karu metsas mett ja maasikaid, kui tuli üks inimene joostes, üleni nahka riietatud ja torukübar peas. See oli Slash. Jõudes isa-karuga kohakuti, viskas Slash pooleldi tõmmatud Leegi põõsasse ja kohmetus. Kohtumine oli erakordne, sest kumbki polnud oma elus sellist looma näinud. Slash hakkas aga igaks juhuks oma elu eest paluma, et teda mingil juhul ära ei söödaks. Isa-karul polnud seda mõtteski. Ta kutsus võõra endale külla. Ja sealtmaalt karupere laulab ja tantsibki päevad läbi. Slash käib neil tihti külas.

Ükskord võttis Slash ka oma sõbra Edwardi kaasa, kellele isa-karu kohe tegevust leidis. Isa-karu oli nimelt rohkem ärimees, mitte töörügaja. Ja aed vajas aednikku… Nii oligi, et Edward asus kolme karu juurde tööle.

Kuid suvi sai mööda ja Edward hakkas tuppa tahtma. Aga toas oli ainult kolm voodit. Ja ükskord, kui karupere ühel sügisõhtul koju jõudis, magas Edward nende voodites ja kogu puder, mis eelnevalt lauale oli jäetud, oli ka ära söödud. Siis sai karu-isal hing täis ja ta otsustas endale suurema maja ehitada, et kõik soovijad saaksid kasvõi üheks ööks endale korteri. Isa-karu teadis, kust sellise töö jaoks häid abilisi saada. Ta kutsus endale appi kaheksas pöialpoissi. Vastutasuks sai iga pöialpoiss endale viietoalise korteri. Maja tuli ilus, suur ja soe.

Ei läinudki kaua, kui toasoovijaid tuli igalt poolt. Samuti ka ühel juunikuuööl, kui ukse taha ilmusid kaks inimkogu. Üks oli ilus näitsik, kelle nahk oli valge kui lumi, juuksed mustad kui eebenipuu ja huuled punased kui veri. Teine oli aga kõhetu ja haisev, üleni linadesse mässitud. Näitsik pomises ainult: „Is there a doctor in the house? IS THERE A DOCTOR IN THE HOUSE???”… Mille peale teise korruse rõdult vastati: „I’m a doctor!...” See oli loomulikult doktor pöialpoiss, kes rõõmuga aidata tahtis. Nii võetigi kaks võõrast majja vastu – Lumivalgeke ja Marat’. Marat’ talutati otse vanni ja tema eest hakkas doktor vahetpidamata hoolitsema.

Marat’ nõudmised hakkasid aga peagi ületama isa-karu laoseisu. Ja kuna kumbki võõras üüri ei maksnud, oli nälg peagi majas. Välja ei söandanud isa-karu neid samuti tõsta, sest tal oli suur süda.

Kuid siis tõi postimees ühe huvitava teate, kus seisis: „KULKA korraldab Kompasõja Turniiri. Ja kes suudab võita eelmiste aastate maailmameistrit William Blake’i, saab auhinnaks 5000 EEK’i.” Isa-karu läks kohe Lumivalgekese jutule, sest tema olla linnast pärit ja selle linnaeluga juba harjunud. Kuna üürivõlg oli suur, siis ei jäänudki Lumivalgekesel midagi muud üle kui sõtta minna.

Ja juhtuski, et peale pikka sõdimist jõudis Lumivalgeke finaali, kus teda ootas William Blake. Viimane oli suur mees - suure kasuka, kübara ja õnnetoova tuviga. Tal oli palju sõpru, kuid varjule ei jäänud ka vaenlased. Nii jõudis kuuldus Lumivalgekese osavusest ühe Blake’i vaenlase, tumedate klaasidega Jeep’i, kõrvu. Too otsustas Lumivalgekest aidata. Nimelt plaanis tumedate klaasidega Jeep finaalturniiri ajal Blake’i tuvi ära tappa…

Samal ajal, seitsme maa ja mere taga, oli Marat’ doktori oma jaburate soovidega juba nii välja vihastanud, et viimane needis teda kõige koledamate sõnadega kõige jubedamatesse kohtadesse. Majas polnud enam muud sööki kui mõnglid. Ja kui Marat’ nendest kuulis, arvasid kõik, et rohkem neil elada pole jäänud. Kuid siis tekkis doktoril kuri mõte. Ta maskeeris pika kööginoa mõnglitega ja läks seda siis Marat’ le pakkuma. Ja samal hetkel, kui Marat’ oma revolvri lauale asetas, pussitas doktor teda nii, et Marat’ surnult vanni vajus…

Lumivalgeke aga sõdis. Finaal oli just lõpplahendust saamas. Blake’i võit oli juba kindel, kui kõlas lask. Blake kukkus kokku ja tuvi lonkis haavunult eemale. Tumedate klaasidega Jeep oli tuvist mööda lasknud nii, et viimane vaid haavata sai. Kuid tema peremees ei tõusnud enam iial. Kukkudes suutis Blake aga nupud sassi lüüa, nii et Lumivalgeke võitis kerge vaevaga.

Auhinna pidi kätte andma Prints isiklikult, kuid suures ähmis ja vaimustuses jooksis Lumivalgeke koju isa-karule rõõmusõnumit teatama. Teel haaras Lumivalgeke ühelt metsõunapuult mõned õunad kehakinnituseks. Ja juba ta oligi kodus. Pöialpoisid mängisid aias oma vooditega just kompasõda. Nad olid väga rõõmsad Lumivalgekest nähes. Kogu majarahvas kogunes kokku, kui Lumivalgeke rääkima hakkas, kuidas tal läinud oli. Ta rääkis ka sellest, et Blake’i matmiseks muud võimalust ei leitud, kui ta vanniga mööda jõge allavoolu saata. Ta rääkis pikalt ja põhjalikult, ise õunu süües. Ja ühtäkki tema jutt katkes… Ta vajus surnult kokku ja õunad veeresid laiali. Kõik kurvastasid väga.

Lumivalgekese jutust jäi selline mulje, et ka tema oleks tahtnud vannis maetud saada. Ja nii pöialpoisid tegidki. Nad asetasid Lumivalgekese ühes vanniga maja taha mäe otsa, et nad iga päev oma päästjat näeksid.

Järgmisel päeval saabus ka Prints mööda Lumivalgekese jälgi, mille viimane oli oma tanksaabastega jätnud. Printsil olid kaasas ilusad kuldsed kingad ja 5000.- EEK-i. Nähes Lumivalgekest eemal vanni võtmas, läks Prints kohe tema juurde. Suudles teda võidu puhul ja surus talle kingad jalga. Selle peale ärkas Lumivalgeke üles ja oli väga õnnelik. Kõik rõõmustasid.

Siis tuli Lumivalgekesele Marat’ meelde.
Ja ta küsis: „Kas te matsite Marat’ ikka korralikult maha?”
Suur oli pöialpoiste hämming.
„Kust sa teadsid, et teda pole enam?” küsisid nad justkui ühest suust.
„Aga ta ütles seda mulle,” vastas Lumivalgeke.
„Kui ma metsa põgenesin, siis ma leidsin ta tee äärest. Ta lubas kõik mu soovid täita, kui ma teda vaid natukene aitan. Ta ütles ka, et ega tal palju pole jäänud ja minu arvutuste kohaselt pidi ta just kolme päeva eest siit ilmast lahkuma.”

Imestusega kuulasid kõik seda juttu, rääkimata doktori ja Marat’ vahelisest juhtumisest. Ja siis…
„TULGE SIIA!!!” hüüdis Edward toast, kus teda paberihundina kasutati.
Ta oli jõudnud nende paberiteni, mida Marat’ kirjutas.
See oli tema testament, milles seisis:
„Poole oma varast jätan ma doktorile, kes minu eest nii hästi hoolitses ja ülejäänud poole saavad teised majaelanikud omavahel ära jagada.”

See oli küll vahva uudis. Kõik olid õnnelikud.

Ja kuna nad kõik on tänini elus, siis järelikult pole nad surnud.